2.5

Küsimus:
 
Milline on teie kataloogis kirjeldatud kaablite ja juhtmete temperatuurivahemike kehtivusperiood?
 
 
Vastus:
 
Kaablite ja juhtmete keskmist tööiga mõjutab lisaks mehaanilisele ja keemilisele koormusele ka nende töö- või keskkonnatemperatuur. Temperatuurivahemik, mis viitab üldjuhul isolatsiooni või välismantli materjali kvaliteedile, sõltub suuresti järgmistest faktoritest:

• Fikseeritud kaablipaigaldus: Kaablile ei mõju paindumisest tingitud mehaaniline lisakoormus. Temperatuurid on üldjuhul madalamad miinusvahemikus ja sageli kõrgemad plussvahemikus.
• 
  Väga painduv või aeg-ajalt painduv kasutamine: Painutamise tõttu mõjub kaablile fikseeritud paigaldusega võrreldes mehaaniline lisakoormus. Temperatuurid miinusvahemikus on oluliselt kõrgemad kui fikseeritud paigalduse korral, temperatuurid plussvahemikus on aga tavaliselt madalamad.

Peaaegu kõik ÖLFLEX® ja UNITRONIC® kaablite kataloogides sätestatud temperatuurivahemike määratlused rajanevad 20 000 töötunni permanentsel temperatuuril; selles reeglis on vaid üksikud erandid, sest tegemist on masinaehituse alal laialt levinud standardiga. Selle kinnituseks koostatakse pikaajaliste normatiivkatsete põhjal Arrheniuse graafikuid. Saadud tulemuste põhjal on võimalik ligilähedaselt kindlaks määrata seda, kui kaua ja millisel temperatuuril on võimalik konkreetset polümeeri kasutada. Selle protsessi algus vormistatakse alati polümeeri algse mehaanilise elongatsiooni- ja koormusväärtuse määramisega. Kui ahjus vanandatud plastik säilitab pärast konkreetset katseperioodi vähemalt 50% oma algsest elongatsioonist ja elastsusest, klassifitseeritakse see konkreetse temperatuuri suhtes vastupidava materjalina. Kaableid kasutatakse probleemivabalt sageli mitme aastakümne vältel. Eriti kaabli liikumatu paigalduse korral, mil mehaanilised omadused jäävad suhteliselt vähetähtsaks.

Pidevate töötemperatuuride määramiseks on erinevusi ka kohaldatavates normatiivsetes katsemetoodikates. Autotööstuses kasutatakse sageli ISO katseid, milles võrrelduna VDE, DIN või EN katsetega määratakse samale polümeerile oluliselt kõrgemaid temperatuure. Nende katsete korral määratakse mõnede plastikmaterjalide pidevaks temperatuuriks sageli +120°C, meie kataloogis on aga samade materjalide maksimaalse temperatuurina määratletud +90°C. Kuigi see tuleneb osaliselt kasutatavate katsemetoodikate erinevustest, võib seda seostada ka asjaoluga, et autotööstuses loetakse 3000 tundi sageli piisavaks katkematuks temperatuuriperioodiks, masinaehituses loetakse vastavaks perioodiks aga 20 000 tundi.